Ferdinandi vanniskäik

Meie Ferdinand käis möödunud laubal esimest korda m a j (meie aja jooksul) vannis.
Nagu iga korralik poisskass, nii ka Ferdinand oskab oma kasukat tegelikult ise kenasti pesta. Meie majas oli aga tähtsamaid külalisi oodata, keda Ferdinand veel kohanud ei olnud ning nii tundus pererahvale, et üks korralik vanniskäik võiks aidata poisil endast parem esmamulje jätta.
Niisiis panidigi laupäeva ennelõunal, kohe peale hommikusööki, vannivesi jooksma. Sisse uhati tiba vannivahtu, et Ferdinandile tunduks vette maandumine pehme. Kogu pere kääris käised üles, et mitte öelda riided seljast ning sulges end Ferdinandiga ühes vannituppa. Tasatasa asetati Ferdinand, neli käppa ees, vanni põhja, kus oli kogunenud parasjagu nii paljukest vett, et kõhukarvad said ka märjaks.
Poiss oli üsna ehmunud moega, vaatas suurte paluvate silmadega meid kolme ja lasi haleda kõrge noodiga lendu NJÄUU. Me ei saanud sellest numbrit teha, sest olime endale eesmärgiks säädnud Ferdinandi hallikas-kollakas kasukas valgeks pesta. Meil ei olnud kellegi käest küsida, et kuis oma vormi küll nii säravvalgena hoitakse... polnud aimugi, kas peaksime kasutama sügavpuhastavat Taidi, Vaanishit või Feerit, seega üritasime lihtsalt sooja vee ja 3 paari kätega hakkama saada.
Ega Ferdinand üritusest eriti vaimustunud polnud, kuid vastu ka ei julenud eriti hakata. Nii õnnestus meil tema kasukas vannivahuga sisse potserdada ja dushiga üle loputada - ise arvasime, et esimeseks korraks on see väga tubli.
Poiss nägi märjana üsna armetu välja, kuid peale paari tunnist lihvimist keelega, oli kasukas justkui uus!
Selleks ajaks, kui külalised tulid, oli Ferdinand juba väga kaubandusliku välimusega... Niiet meie vanaema, kellele me ei olnud veel julenud Ferdinandi olemasolust rääkida, ütles peale mitmendat lauset meie hullusest kolmas kass majja võtta, et Ferdinand on ikka väga ilus kassipoiss küll:)
Kuna kõik pereliikmed, kes fotoaparaadi kasutusjuhendit lugenud, olid ametis pesemisega, siis ainsatki pilti meil sellest tähtsast üritusest kahjuks teile näidata ei olegi. Kui me järgmine kuu vanni läheme, siis püüame ka fotomaterjali savestada:)

ohhh sa meie Ferdinand:)

meil on sinuga ühes nii ladusalt läinud, et vaata/kuula/loe ja imesta:)
Igal hommikul ärkan, sa magad me jalgadel. Trepist alla kööki kolistades sa lööd mu jalgade ümber lipsu (Musi vanaema ütles ikka selle kohta lipsu löömine, kui kass mööda sääri nühib). Kui me Musiga hommikuleiba järame, siis sa istud laua ääres kolmandamal toolil ja jälgid iga me suutäit, üritades aegajalt omale laua pealt käpaga midagi näpata. Sa jalutad vabalt (süümepiinadeta) mööda köögi kapipealset ja mängleva kergusega trepikäsipuud pidi. Sööd sa kõigi meie kolme kassi eest,
liivakastis toimetad ka mitme eest etc etc etc.
et siis tahtsin sellega öelda, et tunned end täitsa vabalt juba:) Sinu väike süda on julgeks kasvanud meiega ja meil on selle üle nii hea meel, et-et...
Ma loodan, et sinu kasuemad hoiukodust ka jälgivad su käekäiku blogi kaudu ja tunnevad seda lugedes heameelt koos meiega:)

Inga

Ferdinand on taibu

Igal meie kassil on omad veidrused ja omad tarkused.
Kui Karmeni tarkus on hoida madalat profiili ja ajada oma rida - säilitamaks igas olukorras väärikus, Flika hiilgab suhtlemisoskuse ja reaktsiooniga, siis Ferdinand on väga järjekindel söögi eest võitlemisel.
pilt 1:
järjekordne söögiaeg - perenaine täidab järjest loomakesete toidunõusi.... Ferdinand ootab kannatamatult oma järge ning sel hetkel, kui tema nõusse esimesed toidukübemed kukuvad, ilmub perenaise jala kõrvalt valge konkskäpp, haakub kausi serva taha ning toidunõu on läinud... ülejäänud toit leiab end põrandalt:)
pilt 2:
Karmen küsib vett, saanud kausi nina ette tuleb Ferdinand ja tahab ka samast kausist juua... Karmen tõmbub hetkeks tagasi, kuid hetke pärast võtab end kokku ning trügib vaikselt oma koonuga Ferdinandi kausist eemale. Ferdinand ei mõtle pikalt, sirutab oma valge konkskäpa kausi serva külge ning läinud ta on - Karmeni nina alt.
Kummaline on ka see vaatepilt, kuis Ferdinand vahel kausist käpaga süüa võtab ja siis seda käpa pealt sööb:)
väga intelligentne loom - järgmiseks paneme ta toidunõu kõrvale kahvli ja noa:)
Inga

Ferdinand ja tädi Arst

Täna, laupäeva pärastlõunal külastasime me Ferdinandiga loomakliinikut.
Põhjus selles, et juba nädalapäevad tagasi märkasime, et poisi 1 silm on kuidagi vidukil ning ajab palju sodi välja.
Valdeku loomakliinikus võttis meid tädi Arst lahkelt vastu. Esiti pisteti Ferdinandi silmalaude vahele nn "lakmuspaber", et teada saada, kui tõsiselt silm viga on saanud. Õnneks ei olnud tõsist viga ning kuna meil peale selle silma köha, aevastamist ega muud häda kurta polnud, siis on järeldus, et ilmselt oma armsa Flikaga mänguhoos on ta kogemata haiget saanud.
Tädi Arst pani meile silma peale salvi, kiitis, kui tubli poiss me oleme ning saimegi salvituup ühes tulema:)
selline oli siis Ferdinandi ja meie esimene ühine loomakliiniku käik:)
2 korda päevas tuleb meil salvi silma peale panna ning lootust on ,et nädala jagu päevadega peaks kogu lugu unustet olema.

Inga